Mälestused hoiavad elus lugusid, mida ajalugu üksi ei suuda jutustada. Need annavad näo ja hääle inimestele, kelle elud katkestas aeg või saatus. Kui me neid meenutusi talletame ja jagame, hoiame alles ka tükikese Eestit, tema valu, vaprust ja inimlikkust.
Just selline lugu ootab meenutamist Männikul, kus 15. juunil 1936 purustas hommikuse
vaikuse ränk plahvatus laskemoonalaos. Õhku lendas laboratoorium ja laadimisala, puhkes tulekahju. Hukkus 60 inimest, nende seas üheksa naist.
Kaitseväe kalmistule maeti 52 ohvrit, teised oma kodukalmistutele. Matus oli erakordne
sündmus – kutsetega osales umbes 5000 inimest. See oli löök kogu Tallinnale, kuid eriti Nõmme kogukonnale, sest hukkunute seas oli palju just Nõmmel elanud kohalikke töölisi. Toonased ajalehed näitavad, et kogukond asus kiirelt hoolitsema hukkunute perede eest, sest õnnetuses jäi vanemateta 83 last.
Aasta hiljem, 15. juunil 1937, avati Kaitseväe kalmistul hukkunute hauaplatsil mälestusmärk. Samal platsil seisavad tänini hauatähised, mis meenutavad noort riiki teeninud ja tema eest elu andnud inimesi.
Harju ringkonna Männiku naiskodukaitsjad koos kaitseliitlaste, kodutütarde ja noorkotkastega on võtnud südameasjaks hoolitseda selle mälestuspaiga eest, hoida see väärikana ja korras. Samal ajal soovime koguda ka mälestusi – perelugusid, fotosid, dokumente või suusõnalisi meenutusi, mis on kuidagi seotud Männiku laskemoonalao ja 1936. aasta traagilise sündmusega.
Ehk on sinu peres räägitud sellest õnnetusest? Võib-olla tead kedagi, kelle sugulane oli toona seal tööl või abistamas? Järsku on vanade fotode hulgas mõni, mis sündmusega seotud? Oodatud on ka mälestused sellest, kuidas taasiseseisvumise alguses Männiku õnnetusest räägiti. Iga väike infokild aitab taastada suurt lugu ja annab väärika koha nende mälestusele, kes andsid oma elu Eesti eest.
Kui sul on meenutusi või materjale, anna endast märku kirjutades
kristel.abel@naiskodukaitse.ee
Aeg ei kustuta mälestust, kui meie seda hoiame!
